Inimeste lood

Mu lapsepõlv ei olnud kõige helgem. Mõnda aega pidin olema turvakodus, kuna vanemad ei olnud võimelised mind erinevatel põhjustel kasvatama. Kui ühel hetkel sotsiaalkorterisse elama asusin, leidsin sealt endale ka inimesed, kellega aega veeta. Ja mis seal salata, tihti tähendas see joomingut. Kehv elujärg sundis aga väärtegusid korda saatma –  kui alguses varastasin raha ja tuttava fotoaparaadi, siis hiljem juba metalli, õigemini näitasin teistele, kust seda võtta. Kui aga vahele jäädi, võtsin süü enda peale ja nii ma kinni sattusingi.

Kokku olen vangis olnud kaks korda ning pärast esimest vabanemist

tekkis illusioon, et nüüd algab hea elu, sest ma sain tööd. Ent siis kukkusin tsüklisse, millele aitasid kaasa halvad sõbrad. Joomine, asotsiaalsus, võlad ja vargused – see viis mind tagasi kinni. Viimast korda vangi sattudes taipasin, et päris nii ei saa jätkata, sest selline ring ei vii kuhugi. Seepärast omandasin vangis puidupingitöö kutsehariduse, et välja saades oleks mingi oskus olemas. Nüüd elu sujub – lisaks tööle, on mul kena naine ning väike armas tütar, kes on muutnud mu elu ning aidanud mind sellest mustast august välja.

Kõik, kes te soovite ühiskonda naasta – pea tuleb selgena hoida ja end igasugustest negatiivsetest ahvatlustest eemal hoida, et mitte auku kukkuda.

Olen sündinud Eesti väikelinnas ja kasvanud agulikülas. Kuigi elul ei olnud väga viga, hakkasin otsima põnevust. Juba algklassis alustasin vargustega, sest mulle meeldis sellest saadud adrenaliin. Kuna see pakkus mulle pinget, ei saanud ma arugi, kuidas aina sügavamale vajusin. Esimest korda sattusin vanglasse 16-aastaselt. Peale vabanemist olid mu vanemad väga toetavad. Aga mina ise mõtlesin, et väikesi ebaseaduslikke tööotsi võiksin ju endiselt teha. Nii sattusin uuesti halvale teele, kus narkootikumid, vanad sõbrad ja tänavaelu viisid mind peagi jälle vangistusse. Kokku olengi kinnipidamisasutustes veetnud 12 aastat.

Ent ühel hommikul ärgates sain aru, et see keskkond ja need jututeemad ei ole minu jaoks – mõistsin, et mu mõtted liikusid vabaduse poole. Tavaliselt pööratakse uus lehekülg elus siis, kui inimene vabaneb, mina aga võtsin teise suhtumise ning hakkasin elama juba vangis olles. Kui kunagi oli kool olnud mu jaoks mõttetu ja igav, siis nüüd tekkis soov lõpetada nii põhi- kui ka keskkool, sest kusagilt tuli alustada. Vabanedes algus oligi kõige raskem, sest mul ei olnud midagi, isegi riideid, kuid mul oli teadmine, et kui sa ise oma elu ei juhi, siis juhib seda keegi teine. Nii lahkusin Eestist ning asusin tööle, sain vajaliku väljaõppe ja õppisin ise juurde. Seadsin endale kindlad eesmärgid, et ei tarbi alkoholi, narkootikume ega sigarette, sest distsipliin viib edasi.

Täna saan oma vanematega väga hästi läbi ning mul on ka naine. Elu on kuidagi paika loksunud.

Mul ei olnud lapsepõlves midagi armastusväärset, sest vanemad olid alkohoolikud ning vägivaldsed. Üsna tihti jooksin kodunt ära ning elasin tänavatel, kus suhtlesin erinevate kampadega, kes elasid pigem kuritegelikku elu. Koolis ma ei viitsinud ammugi käia, palju rohkem käisin pidudel ja joomingutel. Ühe järjekordse istumise käigus sooritasin aga raske kuriteo, mis viis mind pikaks ajaks vangi. Olles pool aega ära istunud, tekkisid minus süümepiinad. Suutmatus midagi muuta, pani mind vihkama ühiskonda, lapsepõlve, täpsemalt vanemaid ja armastuse puudumist, aga kõige rohkem enda käitumist ja tegusid. Elu tundus mõttetu ja hale.

Ühel päeval sattus minu kongi aga üks tuttav, keda polnud palju aastaid näinud. Mäletasin, et kooliajal oli ta mässumeelne, kuid nüüd aga vaikne, vaoshoitud, justkui teine inimene. Nii rääkis ta mulle elust ja tutvustas Jumalat. Tol hetkel mõtlesin, et ta on hulluks läinud ja „peksab segast“, kuid kui nägin, et ta kaitseb, aitab ning hoiab teisi, sain ma aru, et temas on mingi vägi. Kui ta vabanes, jäime suhtlema kirjade teel. Ühel ööl hakkasin enda elu üle mõtlema ning seda analüüsima, kuni tundsin ühtäkki viha. Lausa sellist, et mõtlesin isegi enesetapule, kuid miski hoidis mind tagasi. Siis aga leidsin Jumala ning mu väärtused muutusid – pärast vabanemist olen teinud elus kannapöörde. Nüüd olen abielus ning rehabilitatsioonikeskuse tegevjuht, aidates abivajajaid ja ummikusse sattunuid.

Kui tahad taas ühiskonda naasta, siis kõige tähtsam on lootust mitte kaotada. Lihtsalt õigest kohast tuleb väljapääsu leida ja võimalusest haarata.